"Märtsipommitamine peatas Keskhaigla töö kaheks kuuks," meenutab Ida-Tallinna Keskhaigla staažikas arst dr Arne-Lembit Kööp sündmuse aastapäeval

9. märts 2020

Valgustuspommide ja hiljem põlevate ümbruskonna majade valguses paistis Keskhaigla uus kirurgiakorpus hästi välja, olles lenduritele hea orientiir ja sihtmärk. Haigla territooriumile langes 38 erineva suurusega lõhke- ja süütepommi, üks lõhkemata pomm kukkus liftišahti. Purustused olid suured. Haigla territooriumil ei jäänud midagi terveks.

Vana-haavaosakonna hoone, mille operatsioonitube kasutasid günekoloogia ja silmaosakond, põles maani maha. Selles majas jäi tulle ka kolm lamajat haiget, keda ei jõutud välja tuua. Kiirelt, suure leegiga põles ka arstide elamu, kus elasid Georg-Bernhard Järvekülg ja Boris Mühlberg. Majast ei suudetud välja tuua midagi.

Mõlemad sisehaiguste- ja sünnitusosakonna majad muutusid kasutuskõlbmatuks. Laboratooriumis purunes suurel hulgal aparatuuri ja klaastarbeid. Uue kirurgiamaja katusele langes kaks pommi, lõhkudes katust, liftide seadmeid ja aknaid-uksi, mis sageli koos raamide ja piitadega eest ära tulid. Üks pomm, mis operatsioonitoa aknad purustas, kukkus praeguse röntgeni osakonna akende alla. Selle purustuse parandamise jäljed on tänagi näha haigla alusmüüris. Haigla territooriumil paiknevate hoonete kõik aknad purunesid.

Haigla majas elas apteegi juhataja Arnold Stokkebi, kes kolis pärast pommitamist elama Keilasse, tuttava pastori Ado Köögardali juurde. Veevärk, keskkütte- ja elektrisüsteem ei toiminud. Kirurgiamaja keldrikorrus oli pommivarjendiks nii haigetele kui ka personalile. Seal, provisoorseis lõikus- ja sidumistubades osutas esmaabi haavatutele ja opereeris haigeid Hermann Rossmann. Kuidas oli haigla varustatud avariivalgustusega? Küünlad, petrooleumilambid või naftaga töötav avariivalgustuse seade, mida 60. aastatel nägin haigla katlamajas.

Sellistes tingimustes meditsiiniline tegevus Keskhaiglas lõppes peagi. Vigastatute abistamise võtsid üle linnas terveksjäänud asutused. Statsionaarsele ravile võttis vigastatuid sõjaväe hospidal Roosikrantsi 2A ja Tõnismäe haigla. 9. märtsil oli Tõnismäe haiglas valvekirurg Salme Kansa ja 10. märtsil Olga Zuknin. 9.–13. märtsini tehti Tõnismäe haiglas 35 operatsiooni. Tõnismäe haiglasse tuli 12. märtsil abistama Tartust meditsiinitöötajate brigaad koos vajalike instrumentide, sidumisvahendite ja arstimitega. Brigaadi koosseisus olid ka prof Ulrich Karell ja prof Valter Hiie. Ambulatoorset abi osutati Tõnismäe polikliinikus.

Linnavalitsuse ja Saksa sõjaväe eestvedamisel avati toitlustuspunktid tuhandete eluasemeta jäänute toitmiseks. Peavarjuta jäänutele korraldati ööbimine Laia tänava ööbimispaigas ja kirikutes. ERÜ (Eesti Rahva Ühisabi) võttis annetustena vastu, abivajajatele jagamiseks toitu, riideesemaid ja majatarbeid.

Avariiolukorraks olid haiglal ette valmistatud hooned Ruilas ja Jõgisool ning haigeid hakati ette valmistama evakueerimiseks. Sünnitusosakonnale leiti ruumid Lagedil, sinna läks ka osakonda teenindavat personali. Haigla mõne tööruumi soojendamiseks toodi raudahjud. Alustati remondiga, mis kestis kaks kuud. Selle ajaga korrastati kirurgiamaja, sisehaiguste- ja sünnitusmajad, laboratoorium. Juunikuu algul alustas haigla uuesti tööd. Haiglasse tuli ka Saksa sõjaväe hospidal. Poolelioleva sünnitusmaja keldrikorrusele ehitati välja õhu- ja gaasikaitse varjend.

9. märtsi pommitamisest võttis osa esimeses, õhtuses laines 240 ja teises, öises laines 60 pommitajat. Tallinnale heideti 3068 pommi (1725 lõhke- ja 1300 süütepommi), 43 pommi, arvatavasti valmistamise vigadega, ei lõhkenud. Pommitamise kahjud Tallinnale olid suured, hukkus 586 tsiviilisikut, 50 sõjaväelast ja 121 sõjavangi. Hukkunud tsiviilelanikest 60% olid naised-lapsed. Palju tsiviilelanike laipu oli põlengus tundmatuseni moondunud. Need laibad koguti kolme kohta omastele äratundmiseks. Keskhaigla õuele toodi selleks 100 laipa. Tundmatuks jäänud laibad maeti 13. märtsil Siselinna kalmistule ühishauda. 2004. aasta 19. detsembril avati seal memoriaal, kus kõigi pommirünnakus hukkunute nimed on marmorisse raiutud.

Mõningaid isiklikke meenutusi sellest sündmusest. Üle kodukoha Maardu linna lähedal lendasid madalalt suured jämedahäälsed lennukid. Meile paistsid hõljuvad valgustuspommid ja linna põlemise kuma. Järgmisel päeval tulid linnast põgenikud, näod tahmased ja kompsud kelkudel. Allatulistatud lennukit nägin Maardu mõisa juures – terve põld oli rususid täis. 1945. aastast mäletan varemeid kooliteel Lembitu tänaval ja kaugemalgi selle ümbruses.

Pommirünnakus hukkusid peamiselt tsiviilelanikud. Hävis 1418 elumaja, kultuuriasutused, mh Niguliste kirik, Estonia teater, majanduslikud, avalikud hooned. Peale hävitatute oli palju hooneid tugevasti kahjustatud. Haiglatest purustati Sugu-nahahaiguste haigla Uus-Tatari 25, Välilaatsaret Imanta 6, Lastehaigla Pärnu maantee 63. Purustusi said veel Sisehaiguste haigla Pärnu mnt 102, Nakkushaigla ja Mereväe haigla Liivalaia 110.

Pommirünnaku plaanitud ülesanne, hävitada Saksa sõjaväge ja olulisi sõjalisi objekte jäi suures plaanis täitmata. Praeguseks on varemed kadunud, asemele on tulnud uued majad või haljasalad. Pommirünnaku ohvreid meenutatakse küünalde asetamisega Harju tänavale ja Vabaduse väljakule.

Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944 Nõukogude lennuväe poolt tekitas Keskhaigla territooriumil paiknevatele haigla hoonetele suuri purustusi. Jüri Kivimäe ja Lea Kõivu raamatus „Tallinn tules“ on põhjalik ülevaade haiglale tekitatud kahjustuste kohta. Põgusa ülevaate tegi dr Arne-Lembit Kööp.

Tagasi