Märt Põlluveer: mida teha tulevikus teisiti?

6. mai 2020

Oleme valmistunud sõjaliseks konfliktiks, küberkaitseks ja infosõjaks, kuid tervishoius valmisolekut ei ole. Kuidas seda luua, kirjutab Ida-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini keskuse juht Märt Põlluveer.

Mul on unistus. Unistus, et Eesti tervishoiusüsteem on võimalikeks eriolukordadeks ja kriisideks korralikult valmistunud. Päriselt, mitte ainult paberil. Süüdistada epideemia levikus terviseametit on sama, mis vihastada rahvusliku peegelpildi peale. Selle asemel tuleks praegu mõelda, mida peaksime tegema, et tervishoius ootamatusteks paremini valmis olla.

Tulenevalt 2018. aastal vastu võetud hädaolukorra seadusest on terviseamet hädaolukorra staabiprotseduuride ja juhtimisvõimekuse suurendamisega tegelenud alles paar aastat, kuid töövõimelise staabi loomiseks läheb tarvis korralikku rahalist tuge ja süsteemset tööd kaheksa või kümme aastat. Samas on tervishoius süsteemset hädaolukorravalmidust rohkem või vähem ignoreeritud ligi 25 aastat.

Hoolimata ägedatest seisukohavõttudest ei ole ükski Eesti haigla hädaolukordadeks nõutaval tasemel valmis. Näeme, et tegeliku kriisi puhul maksab see, milleks reaalselt valmis ollakse. Üks reaalsuse osa on aga see, et Eesti haiglates pole reservmeditsiinivarustust. Alaliselt pingelise eelarve puhul on otsustajatel raske leida motivatsiooni reservide tekitamiseks. Ja mis kõige tähtsam: polnud poliitilist suunist. Kriisivalmidust on raske rahvale müüa ja ega inimesed ka oma isiklikus elus reservide peale suurt ei mõtle. Vaid kümnel protsendil Eesti elanikest on sääste, mida jätkub enamaks kui nelja kuu vajadused.

Oleme taasiseseisvumisest alates ühiskonnana tõsiselt valmistunud võimalikuks konventsionaalseks sõjaliseks konfliktiks, viimasel kümnendil ka küberkaitseks ja infosõjaks. Samas oli valdkonna spetsialistide hulgas ammu teada tõsiasi, et tervishoius me tõsisemaks kriisiks valmis ei ole. Praegune juhtum, kus üks mikroob külmutas ühiskonna tavapärase toimimise, on selle ehe näide. Mida peaksime tegema, et tervishoius ootamatusteks senisest paremini valmis olla?

Peame harjuma elama teadmisega, et koroonaviirused on tulnud, et jääda. Igal kümnendil on levima hakanud mõni uus viirus, mis vähemalt regionaalselt on võtnud ohtlikud mõõtmed: SARS 2002. aastal Aasias, MERS 2012. aastal Lähis-Idas või Ebola 2014. aastal Aafrikas. Lisaks linnugripp ja sea­gripp oma variatsioonidega, millega me tänapäeval igal gripihooajal niikuinii peame arvestama.

Kui suudame lähima aasta jooksul kokku leppida, et tervishoius on ravijärjekordade lühendamise ja ravi kättesaadavuse parandamise kõrval oluline ka suurendada hüppeliselt valmisolekut kriisideks, siis saame ehk asjad liikuma.

Üks esimesi praktilisi samme kriisivalmiduse parandamiseks peab olema ressursside kaardistus. Tegelike ressursside, mitte tabelis olevate. Näiteks on vaja adekvaatset pilti Eesti arstide ja õdede oskuste, kogemuste ja võimekuse kohta. Ma pole päris kindel, kas suudame isegi praegu öelda, kui palju on meil meedikuid, kel on koroonaviiruse intensiivravi jaoks piisavalt teadmisi ja kogemusi ning kes on nooremad kui 60 aastat.

Kaardistuse puhul on oluline, et seda tehtaks sisuliselt, mitte formaalselt. Muidu võib juhtuda, et mitmes kohas satub töötaja nimekirja mitmekordselt. On ju Eestis tavaline, et inimene töötab nii kiirabis kui ka EMOs või võtab patsiente vastu Tallinnas ja Tartus. Rääkimata sellest, et paljud meie arstid ja õed töötavad osaliselt ka välisriikides, eelkõige Soomes. Kriisiajal ei ole Soomes töötavatest arstidest just palju abi. Formaalsesse tabelisse sobivad need inimesed hästi, kuid eriolukorras võib see tähendada kriitilist tühimikku. Tähtis on ka inimeste vanuseline kaardistus. Vanema põlvkonna tegijad võivad olla väga heas vormis, kuid kas me tahame neid praegu eesliinile saata? Ma ei hakka siinkohal avama Pandora laegast teemaga, mis puudutab meie arstide-õdede keskmist vanust ja üle 60-aastaste tervishoiutöötajate osakaalu. Samas ei saa kriisivalmiduse parandamisel ka seda keerulist teemat vaiba alla lükata.

Näiteks eriti ohtlike nakkushaiguste, nagu ebola ravimiseks Eestis sisuliselt vajalikke palateid ei olegi ja kui mõni juhtum avastataks, oleks meil ruttu vaja naabrite tuge, mida, nagu näeme, pole aga kriisiolukorras lihtne saada.

Peale inimressurssid on vaja kaardistada meditsiinivahendite ja ravimite varud ning võimalused neid kriisi korral täiendada. Virtuaalse näomaskiga end viiruse vastu ei kaitse. Osa ressurssidest moodustab ka meie haiglate füüsiline keskkond, näiteks võimalus kiiresti täielikult eraldatud osakondi luua ja jätkata samal ajal erakorralise meditsiiniabi pakkumist. Uute haiglahoonete planeerimisel ja ehitamisel peaks seda kindlasti silmas pidama. Näiteks eriti ohtlike nakkushaiguste, nagu ebola ravimiseks Eestis sisuliselt vajalikke palateid ei olegi ja kui mõni juhtum avastataks, oleks meil ruttu vaja naabrite tuge, mida, nagu näeme, pole aga kriisiolukorras lihtne saada. Kui teame oma ressursse ja puudujääke, siis vast õpime minevikust ja hakkame samm-sammult neid puudujääke likvideerima. Iseenesest lihtne juhtimis­ülesanne, kuigi aeganõudev ja kindlasti kulukas ning seetõttu tavaolukorras poliitikute jaoks ebapopulaarne.

Kui suudame lähima aasta jooksul kokku leppida, et tervishoius on ravijärjekordade lühendamise ja ravi kättesaadavuse parandamise kõrval oluline ka suurendada hüppeliselt valmisolekut kriisideks, siis saame ehk asjad liikuma. Ma usun, et kui asju nutikalt teha, ei ole see ka üle jõu käivalt kulukas. Nagu nägime, võib kriisiolukorras vajalike varude loomine olla kümneid kordi kulukam. Me ei tea, milline on järgmine kriisiolukord, kuid võime olla päris kindlad, et see kriis ühel hetkel siiski tuleb.

 

Tagasi