Vaegnägijatele
Registratuur ja info:
Registratuur ja info:

16 aastat tagasi spontaanselt valitud õe erialast sai parim elukutsevalik

14.10.2021

Kerttu Michelson kasvas üles Saaremaal ning otsustas ühel hetkel, et kolib suurde pealinna, teadmata, mida seal peale hakata. Sõbranna õde kutsus ta Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse eriala sisseastumiskatsetele kaasa. Koos mindi ja koos saadi ka sisse. Mõlemad töötavad tänaseni tervishoius. Kerttule oli Ida-Tallinna Keskhaigla silmakliinik täiesti juhuslik töökohavalik. 16 aastat hiljem on ta endiselt veendunud, et tegi õige erialavaliku.

Kerttu Michelson

Mis Sind ajendas meditsiini õppima?

See oli täiesti juhus. Olen Saaremaalt pärit. Noorena tahtsin hästi kangesti suurde linna saada ja tulingi Tallinnasse, mõtlemata, mida ma siin tegema hakkan. Esimesel aastal töötasin ühes Tallinna vanalinna prillipoes müüjana. Minu sõbranna õde otsustas minna õendust õppima ja kutsus mind Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli sisseastumiskatsetele kaasa. Mina, hetkegi mõtlemata, läksin kaasa ja sain kooli sisse, kuigi see eriala minu suur lapsepõlveunistus ei olnud. Sõbranna õde sai ka sisse ja on samuti siiamaani meditsiiniõde.

Kui kaua Sa oled meie haiglas tööl olnud?

7. novembril saab 16 aastat. Olen kogu aeg olnud silmakliinikus ja see on minu esimene töökoht meditsiinis.

Kas see oli ka juhus, et Sa silmakliinikusse tööle said?

Jah! Kooli lõpetamise järel olin lapsega kaks aastat kodus. Kui laps lasteaeda läks, otsustasin, et on vaja tööle minna. Kandideerisin lihtsalt töökuulutuse peale. Helistasin, kutsuti kohale, öeldi, et proovime, ja nii ma tulin ja nii ma jäin.

Oli Sul siia tööle tulles mingeid ootusi?

Ma ei osanud midagi oodata, kuna ma eelnevalt Ida-Tallinna Keskhaiglast midagi ei teadnud. Ma ei olnud siia isegi mitte praktikale sattunud, veel vähem teadsin midagi silmaosakonnast. Koolis oli silmahaigustest olnud ainult lühike kursus, kust olulist infot eriti ei saanud. See oli täiesti uus ja huvitav maailm minu jaoks ning on huvitav siiamaani. Väljaõpe toimus kohapeal.

Mis siin on meeldinud, et Sa nii kaua siin oled olnud?

Number üks on inimesed. See kollektiiv on selline, millist kuskil mujal ei ole, ja see töö ise, mida ma praegu teen, meeldib mulle väga.

Kirjelda palun, millist tööd Sa teed?

Olen silmapolikliinikus õendustöö koordineerija ja minu töö on väga eripalgeline. Teen vajadusel koos arstiga vastuvõtte. Kord nädalas teen ka iseseisvaid vastuvõtte, kus käivad põhiliselt silmapõhja probleemidega patsiendid, keda ma jälgin.

Mis vahe on õendustöö koordineerijal ja õendusjuhil?

Koordineerija on abistav roll õendusjuhile. Mina asendan teda, tellin ravimeid ja lahendan igapäevaseid probleeme.

Kas õendustöö koordineerijal peab olema õe haridus?

Õendustöö koordineerijal peab olema õe haridus, küll on aga palju ka administratiivset tööd, nagu arvete või haigusjuhtude kontrollimine.

Kui kiiresti Sinust õendustöö koordineerija sai?

Olin vist pool aastat kuni aasta tööl olnud, kui sellesse ametisse asusin. Kuidagi ma vist silma paistsin.

Kas võib juhtuda ka vastupidist, et õenduse eriala lõpetanul on hoopis raske sisse elada või ei jõua kiire tempoga kaasas püsida? Mis siis saab?

Meie töös tuleb igasuguseid olukordi ette ja vahel on väga pingeline. Alguses võib jääda mulje, et nägemise kontrollimine ja silmarõhu mõõtmine ei ole raske töö. Ometi võib ka see töö vahel pingeline olla ning igaühele mitte sobida.

Me ikkagi proovime algajat õde igati toetada. Vaatame, et algus oleks rahulikum, oleks võimalik sisse elada ning et tal oleks ka tugiinimene võimalikult kaua toeks. Iga päev muidugi ei õnnestu seda tuge niimoodi pakkuda. Patsientidega tegelemine võtab suurema osa ajast ära. Ikka tuleb aeg-ajalt ette, et värskelt tööle asunu hakkab kahtlema, kas see töö, mida ta teeb, on tema jaoks õige, ning nii mõnigi on pärast seda lahkunud, kui on tundnud, et see koht ei ole talle.

Kerttu Michelson

Millised inimesed silmakliinikusse ja silmaosakonda võivad sobida?

Konkreetselt ei oskagi öelda, kes sobiks või kes mitte. Osa inimesi sulandub kohe kollektiivi sisse ja suhtleb vabalt, aga on ka selliseid, kes hakkavad omaette hoidma. Nii saab aru, et kuskil on vist probleem.

Kiire reageerimisvõime ja loogilise mõtlemise oskus tuleb siinses töös alati kasuks. Arst võib igal hetkel tulla ja paluda midagi teha ning tulla siis kahe minuti pärast tagasi ja anda uusi ülesandeid. Siis tuleb osata mõelda, mis on kõige olulisem, millest alustada, et kõik sujuks. Neid ülesandeid võib korraga liiga palju tulla. See on õe töös natuke raske, vähemalt alguses kindlasti.

Milline on Sinu tavaline tööpäev Ida-Tallinna Keskhaiglas?

Minu päevad on hästi erinevad. Asendan kolleege, kui keegi on näiteks haigeks jäänud. Tavaliselt see tähendabki seda, et teen arstiga koos vastuvõtte ehk valmistan patsiente tema jaoks ette. Igal teisipäeval on mul iseseisvad vastuvõtud. Muudel päevadel kontrollin haigusjuhtusid, koostan arveid ja tegelen dokumentatsiooniga, koostan juhendeid, tellin apteegist ravimeid ja tegelen muude jooksvate asjadega.

Mida silmapõhja uuringud endast kujutavad?

Mina jälgin silmapõhja lupjumisega (maakuli ealise degeneratsiooniga) patsiente ning oma vastuvõtul hindan silmapõhja muutusi.

Silmapõhja lupjumisel on kaks vormi: kuivlupjumine ja märglupjumine. Märja vormi puhul tekib silmapõhja turse. Kummalgi puhul ravi ei ole, aga märga lupjumist me saame silmasüstidega pidurdada. Mina jälgingi seda, et silmapõhi poleks märjaks läinud, st et sinna ei oleks turset tekkinud. Kui on tekkinud turse, siis ma suunan patsiendi vajadusel süstiravile. Märglupjumine halvendab silmanägemist üsna kiiresti. Süstiravi pidurdab seda protsessi ja selle eesmärk on nägemist võimalikult kaua säilitada. Lasen teha silmapõhjast pilte ja nende piltide põhjal toimubki patsiendi tervise jälgimine.

Patsiendid teavad, et ma midagi teha ei saa, aga nende jaoks on lohutav seegi, kui ma ütlen, et midagi halvemaks läinud ei ole.

Õnneks ei ole lupjumine selline, et inimene päris pimedaks jääks. Lupjumine võtab ära keskmise terava nägemise, lugemisnägemise. Külgmine nägemine jääb alles. Oluline on, et inimene saaks oma igapäevatoimetustega hakkama.

Õpetan patsientidele, kuidas oma pead keerates leida see õige asend, kuidas paremini näha. See peakeeramine võib kõrvaltvaatajale tunduda imelik, aga see aitab.

Silmapõhja haigused kimbutavad enamasti vanemaid patsiente, aga ka 50–60-aastaseid. Haigus on pärilik ning need, kelle vanematel on esinenud sellised muutused, nemad käivad iga poole aasta tagant kontrollis. Mida kiiremini me märja lupjumise avastame, seda kauem on nägemist võimalik säilitada.

Patsiendid käivad jälgimises hea meelega. Mõnikord, kui olen tahtnud patsiendi tagasi arsti jälgimisele suunata, nad ei tahagi minna, sest on nii harjunud minuga. Ma räägin nendega ja suhtlen ning neile meeldib minu juures kontrollis käia.

Kui keegi mõtleb õenduse eriala õppima minna, mida võiks talle soovitada?

Peamine põhjus ei tohiks kindlasti olla ainult see, et meeldib inimesi aidata. Selline otsus peaks olema läbi mõeldud ja olema peaks mingi teinegi faktor, mis motiveerib meditsiini õppima ja selles valdkonnas töötama. Peab olema midagi, mis paelub. Nendest inimestest, kes lihtsalt oma tööd tahavad ära teha, on tegelikult näha, et nad ei tee seda südamega, vaid teevad lihtsalt tööd töö pärast.

Meditsiinis on väga palju võimalusi. Tehnika on nii palju arenenud, et õde pole tänapäeval enam mitte lihtsalt arsti käsutäitja, vaid kui väga hea oma ala spetsialist.

Kui silmakliiniku õed hakkasid iseseisvalt tegema silmapõhja vastuvõtte, olid meie arstid väga pooldavad ning õpetasid meid põhjalikult välja. Patsiendid olid alguses skeptilised. Nüüd on mul teinekord raske patsienti juba arsti juurde saata, sest nad on minuga harjunud, või kui arst on ravi määranud, tullakse minu juurde kontrollima, kas see on ikkagi õige. Tekkinud on usaldav side.

Kas on kedagi, kes ei peaks seda elukutset valima?

Meditsiini sobivad rahuliku loomuga inimesed. Närvilistele inimestele ja neile, kes tunnevad, et nad lähevad kergesti endast välja, on see valdkond raske. See on ilmselt ka osakonniti erinev, kes kuhu sobib.

Nii et see inimene, kes täna on rahulik, aeglane ja pika taibuga, võib mõne aasta pärast olla väga toimekas?

Jah! Silmaosakonda tööle asudes on kõige raskem periood esimesed kuus kuud. Seda sain ka mina omal nahal tunda. Kui pool aastat sai täis, käis n-ö plõks ära ja ma hakkasin asjadest aru saama. Kes selle vastu peab, siis edaspidi läheb juba lihtsamaks.

Kerttu Michelson

Milline roll on õdedel silmakliinikus? Mida nad teevad või kuidas nad arste aitavad?

Arstiga koos patsiente vastu võttes kontrollib õde patsiendi nägemisteravust ja silmarõhku, täidab dokumentatsiooni.

Meil on mitmeid uuringuid, mida teevad õed ise, näiteks vaatevälja uuring ja silmapõhja uuring. Silmapõhja uuringuid on erinevaid. On ka neid, kus õde saab kanüüli panna ja teeb silmapõhjast pilte. Uuringuaparaate on päris palju.

Minu jaoks on kõige põnevamad sellised juhtumid, mida varem ei ole näinud, vaatad silmapõhjas mingit leidu, mida enne pole näinud. Siis tekib kohe huvi, et mis see on ja miks see on. See teebki minu töö põnevaks, et mind huvitab, mis seda olukorda põhjustab. Näiteks rebendeid tuleb igapäevaselt ette. Enamasti jõuavad rebenditega patsiendid valvearsti juurde. On ka kasvajaid, ka lastel, mis on eriti kurb.

Silmakliinikus tehakse ka operatsioone ja meil on selleks eraldi operatsiooniõed, kes saavad kohapeal eraldi väljaõppe. Tehakse katarakti- ja silmapõhjalõikusi ning laugude plastilist korrigeerimist. Kasvajate puhul tehakse kiiritusravi, aga samuti ka kasvajate lõikusi. Vahel on vaja silm ka täiesti eemaldada. Tänapäeval on silmaproteesid juba nii head, et ei olegi hästi aru saada, kas inimesel on silmaprotees või päris silm. Meie haiglas on võimalik saada inimese oma silma järgi individuaalselt valmistatud protees. Mäletan ühte vanemat prouat, kes arvas, et tal ei olegi vaja silmaproteesi, aga kui ta selle lõpuks sai, siis tema elukvaliteet ja enesetunne, arvamus endast tõusis märgatavalt. See muudab inimese üldpilti ja väljanägemist väga palju.

ITK silmakliinik aitab ka lapsi. Kuidas seda tehakse?

Meil jälgitakse enneaegseid lapsi, kellel võib sagedasti esineda silmapõhjaprobleeme. Seda tehakse juba imikueast peale. Minagi võtan üle-kolmapäeviti lastesilmaarstiga koos väikeseid patsiente vastu. Neile tuleb samuti tilgad silma panna, et silmatera laieneks ja silmapõhja oleks võimalik uurida. Beebide silmapõhja uurimiseks on eraldi aparaat.

On Sul ka mõni põnev lugu oma tööst rääkida?

Neid ikka juhtub. Kui ma silmarõhku kontrollin, selgitan patsiendile, et ta vaataks mu õla peale, aga nad kipuvad ka oma käe mu õlale panema. See on meile mõlemale väga naljakas, kui nii juhtub. Kui patsient ei kuule, et ma hakkan silmarõhku mõõtma, käärib ta käise üles ja arvab, et hakatakse vererõhku mõõtma. Kord üks vanem proua kudus sokke ja tahtis kinkida mulle kolmnurksed n-ö päkad varba otsa. Andis ainult ühe ning helistas hiljem mu töötelefonile, et oli oma kotist ka teise leidnud ning võtab selle järgmisel korral kaasa, kui tuleb. Selliseid eakaid prouasid ikka on, kes teevad kodus näputööd ja tahavad siis tänutäheks midagi kinkida. See on neile väga oluline.

Oled 16 aastat siin haiglas töötanud. Kas Sul on plaane näiteks järgmiseks kümneks aastaks?

Praegu näen jätkuvalt ennast silmakliinikus. Tulevikus tahaks minna õppima ja koolitada ennast juhtimisvaldkonnas. Õendusjuhi pädevusi sooviksin samuti arendada, sest see ala tundub mulle sobivat.

Miks on ITK-s hea töötada?

Inimeste pärast! Kui ma ka mõtlen oma polikliinikust väljapoole, siis kõik need, kellega ma kokku puutunud olen, on väga toredad. Kindlasti koolitusvõimalused on siin head, aga ma arvan, et neid on igal pool. Meil on uus kaasaegne aparatuur ja hea töökeskkond. Ka rotatsioon on võimalik, st võimalik on töötada eri osakondades ning omandada nii uusi kogemusi ja oskusi.

Kas te oma kliiniku või osakonna töötajatega ka ühisüritusi teete?

Meil on hommikune n-ö vestlusring, kus me räägime oma muredest ja probleemidest. Oleme rõhutanud seda, et midagi ei pea varjama ning võib kõigest rääkida. Me proovime ikka kõik mured ühiselt ära lahendada.

Me saame päris palju ka majaväliselt kokku, näiteks käime koos söömas, bowling’ut mängimas, teatris. Meist on kujunenud sõpruskond ning meil on omavahel tore koos olla.