Vaegnägijatele
Registratuur ja info:
Registratuur ja info:

Muusikust kaitseväe parameedikuks ja südameõeks

29.09.2021

Liisa Hiob on kardioloogiakeskuse särasilmne õde, kes meditsiini sattus juhuse tahtel. Eluaeg muusikaga tegelenuna tahtis ta proovida hoopis midagi teistsugust ja läks südatalvise kutsega kaitseväkke, kus temast sai parameedik. Uued oskused meeldisid nii väga, et nüüdseks on Liisast saanud Ida-Tallinna Keskhaigla südamekeskuse õde.

Liisa Hiob

Kus Sa töötad ja mida ITK-s Sa teed?

Olen õe ametikohal südamekeskuse statsionaarsetes osakondades nüüd juba poolteist aastat. Tulin siia teise kursuse õenduse praktikale 2020. aasta veebruaris. Siis algas koroonapandeemia ja tundus, et praktika jääb pooleli, kuid tekkis hoopis võimalus tööle asuda abiõena. Haarasin kohe võimalusest kinni ja siia ma olengi jäänud.

Kas pandeemia ajal haiglasse tööle jäämine hirmutav ei olnud?

Eks alguses on alati natuke hirmutav. Võõras asi ning haigusest ei ole eriti palju teada. Ma arvan, et see on kõik oma teha, kuidas ennast kaitsta, sest võimalused selleks on ju olemas. Desinfitseeridki ja pesed käsi rohkem ning korralikumalt. Maskid ja kõik muud isikukaitsevahendid on samuti olemas.

Mis ajendas alustama meditsiiniõpinguid?

Läksin pärast keskkooli õppima Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse. Olen terve elu tegelenud muusikaga ja see oli selline loogiline jätk. Seal jäid mul õpingud pooleli. Otsustasin teha pausi ja minna täiesti erinevasse keskkonda. Läbisin ajateenistuse ja õppisin parameedikuks. Seal avastasin, et mulle meeldib see töö. Väljaõppe raames käisin kiirabis praktikal ja sain koos õdedega tööd teha. Sain aru, et see valdkond mulle sobib ja pärast ajateenistust astusingi kohe meditsiinikooli õeks õppima.

Kas ajateenistuses naistel raske ei ole?

Varustus on nii suur ja raske. Mida väiksemat kasvu oled, seda vähem on tõenäoline, et saad endale sobivas suuruses varustuse. Muus osas saab hakkama. Mina läksin talvise kutsega, jaanuarikuus, külmal ajal. Kuid isegi metsalaagrites ollakse mõistlikud. Kui temperatuur kukub alla -20 kraadi, minnakse kasarmusse ja tullakse tagasi, kui enam nii külm ei ole.

Kas kardioloogiasse tööle jõudmisel oli ka eriline teekond sinu jaoks või haarasid lihtsalt pakutavast võimalusest?

Olen tegelikult laisk inimene. Elan haiglast mõne minuti kaugusel. Kooli ajal tegin oma esimese hoolduspraktika ITK siseosakonnas. Järgmisel aastal ei tahtnud ma ka praktikale kuhugi kaugemale minna. Olin siin juba hea maigu suhu saanud.

Mulle meeldib ITK hubane ja kodune olemine ning seetõttu soovisin oma teist praktikat ka siin teha. Juhuse tahtel sattusin kardioloogiaosakonda. Sain kohe aru, et see valdkond mulle väga meeldib. Kooliski on see olnud siiani üks põnevamaid teemasid üldse. Kardioloogias on väga spetsiifilised patsiendid ja kardioloogia valdkond ise on väga lai. Praegu ma tunnen küll, et kardioloogia on koht, kus ma tahaksin olla.

Kas Sul on oma lemmiktegevus ka kardioloogias?

Osa õdesid, kes on kauem töötanud, assisteerib südamestimulaatorite paigaldamisel. Kunagi võiks jõuda ka sinnamaale. Igapäevaselt saame me kõrval olla, kui tehakse kardioversioone ehk taastatakse südame siinusrütm. See hetk, kui süda läheb jälle rütmi tagasi, on väga põnev.

On abiõde ja õde, kas neil on mingisugune erinevus?

Abiõel on vähem õigusi. Tema tegude eest vastutab temaga koos tööl olev õde. Näiteks ei tohi abiõde teha vereülekandeid ega manustada narkootilise toimega aineid. Neid teeb õde ja vastutab selle eest ka dokumentidel oma allkirjaga. Mina lõpetasin kooli alles sellel aastal ja abiõe tunne on veel sees. Vastutuse ulatus alles hakkab kohale jõudma. Kuigi ma olen küll alati selline, kes kontrollib kõik asjad mitu korda üle, kuna töö olemus nõuab, et seda tuleb teha korralikult ja vastutada oma tegude eest. Nüüd, kui ma ise olen õde ja mul on kõrval abiõed, siis ma kontrollin veel rohkem kõiki asju üle. Vastutus aga on hea ja seda tulebki õppida.

Liisa Hiob

Milline on Sinu tavaline tööpäev?

On vahe, kas tööpäev on nädala sees või nädalavahetusel. Nädalavahetused on rahulikumad, sest siis ei ole plaanilist tööd. Nädala sees tuleb hommikul tööle tulles kõigepealt valve üle võtta. Sellele kulub umbes 15 minutit. Õde räägib kõigi patsientide kohta, milliseid õendustegevusi on tehtud valve jooksul ja mida oleks vaja edaspidi teha.

Järgneb valve üleandmine arstidele. Pärast seda hakatakse tegelema plaaniliste haigetega. Osakondade palatites on haiged, kellel hakkavad protseduurid. Plaanilised haiged tulevad angiograafiasse SKG-le, stimulaatorite paigaldamisele, kardioversiooniks ja muudele plaanilistele uuringutele.

Patsientidega tuleb rääkida, mõõta nende elulised näitajad. Arst määrab neile kohe ka vereanalüüsid ja EKG. Kui patsiente on korraga palju, siis nad kõik kohe palatitesse ei mahu, sest inimesi, kes on koju lubatud, pole veel jõutud koju saata, sest arstid peavad nende jaoks veel vajalikud paberid vormistama.

Päeval 14–15-ni on palju tegemist – protseduurid, dokumendihaldus. Arstid parandavad ravilehti. Patsiente kutsutakse uuringutele (ultraheli, röntgen jms). Umbes 16.00 paiku lõpetab enamik arste töö ja majja jäävad valvearstid.

Alates sellest ajast me tegeleme selliste töödega, mis otseselt ei põle, aga mida on vaja teha, nt sidumised, dokumentide ülekontrollimine, et kõik info oleks korrektne jms. 19.45 paiku saabub uus vahetus ja toimub taas valve üleandmine. Peab jälgima, et vigu sisse ei tule, et tähelepanu püsiks ja et kõik patsiendid saaksid vajalikku hoolt. Töötempo nädala sees on päris kiire.

Kuidas mõjuvad pikad vahetused pereelule?

Üldiselt on vahetuse pikkus 12 tundi. Mõned teevad ka 24-tunniseid vahetusi. Kui lapsed on väga väikesed, saab kokkuleppel ka lühemaid vahetusi teha. Lapsed harjuvad, et vanemad on päeviti ja vahel öösiti ära. Mina töötan ka kiirabis ja teen seal 24-tunniseid vahetusi. Mul on väga tugev tugivõrgustik. Ilma selleta ei oleks see võimalik.

Mulle väga meeldib see, et ma teen pikema valve ja mul on rohkem vabu päevi. Näiteks eile oli mul 12-tunnine tööpäev ja täna on mul vaba päev. Kui ei ole võimalust teha pikemaid valveid, võib töötada ka näiteks perearstikeskuses. Variante on.

Miks õed töötavad mitmel töökohal, kui vahetus on niigi pikk?

Meedikud ongi peast natuke omamoodi. Mingisugune kiiks peab olema, et selles valdkonnas töötada. Koormused on küll vahel suured, mitte et seda peale sunnitaks, vaid inimesed ise tahavadki. Mõni käib suisa kolme koha peal tööl. Siis jääb tõesti isiklikuks eluks vähe aega ning mingi perioodi jooksul on see ka okei. Ma ise kaldun ka seda tüüpi olema, aga perekond toob mind maa peale tagasi. Mõni soovib ka suuremat töötasu. Palgad küll igal aastal tõusevad, kuid need ei ole veel tasakaalus sellega, kui suur on õdede vastutus ja töökoormus. Elu on nii kallis ja inimesed võtavadki viimast.

Kuidas töö ITK-s Sulle tundub?

Olen oma valikuga väga rahul. Muidu ma ei oleks siia jäänudki. Olen oma elus juba niikaugel, et puhtalt kellelegi meeldimise pärast ei ole vaja tööle edasi jääda. Neid variante ja kohti on nii palju, kuhu minna. ITK juures meeldib mulle kogu sisekliima. See on uskumatu, kui ühtehoidev ja soe on siin sisemine aura. Ma ei ole küll mujal haiglates töötanud, aga ma ei usu ka, et sellist kokkuhoidvat meeskonda ja inimlikku suhtumist näiteks kasvõi arstidel ja õdedel omavahel kuskil mujal on. Suheldaksegi kui inimene inimesega, mitte nii, et üks tuleb ja käsib ning teine ongi siis ainult see käsutäitja. See on minu jaoks väga oluline, sest me oleme ju kõik täiskasvanud inimesed ega pea näitama oma üleolekut.

Meil on osakonnas nii mõnigi doktor, kes kell kolm öösel võtab uue patsiendi vastu ja otsustab, et hakkab sulle kardiogrammi õpetama. Ja siis sa mõtled, et oi, kell on ju kolm öösel! Muidu on väga tore küll, aga kellaaeg on selline, et äkki pea ei võta sellal kõige paremini. Võib-olla õpiks siiski teinekord, eriti kui samal ajal tuleb ka patsiendiga tegelda.

Haigla väiksus on ka eelis. Siin on rohkem võimalusi osakondade vahel ringi vaadata, protseduuridel kaasas käia. Suurtes haiglates kuidagi kaod ära sinna massi. Siin tunned, et oled oluline lüli. Loomulikult on siin kaasaegsed suunad ja lähenemised asjadele. Ei pea tundma, et jääd kuhugi ajastusse kinni. Kogu aeg käiakse uuendustega kaasas. See on meditsiinis ju üks põhilisemaid asju.

Liisa Hiob

Kas Sul on mõni tore lugu oma tööst, mida tahaksid jagada?

Mulle väga meeldib patsientidega suhelda. Kõik on väga erinevad inimesed. Palju on mäluprobleemidega eakaid. Kuna õed on enamasti need, keda patsiendid kõige rohkem näevad ja kes nendega ka rohkem tegelevad, siis mõni patsient tahab eraldi just õde ravimise eest tänada, kuna ta ei mäleta hästi oma arsti. Need on väga erilised hetked, kui nad seda pisarsilmil teevad.

Millisena kujutad Sa oma elu ette kümne aasta pärast?

Tahaksin kindlasti edasi õppida, järgmisel aastal magistriprogrammi läbida. Õendusjuhi ametisse esialgu ei pürgiks. Minu jaoks on patsientidega suhtlemine ja nende aitamine suur rõõm. Kindlasti olen kümne aasta pärast haritum, targem ja osavam.

Millised inimesed võiksid õe elukutse peale mõelda? Kes võiks õeks sobida?

Pandeemiaolukord tõestas mulle, et minu erialavalik tasus end ära. Päris nukker on vaadata, mis toimus muusikavaldkonnas. Mul on hea meel, et ma seal ei jätkanud. Meditsiin on koht, kus on alati tööd, ükskõik mis olukord riigis või maailmas ka ei valitseks.

Samas see amet ei sobi igale ühele. Aitamine on üks osa sellest, aga peab olema see miski, mis kutsub siia tööle. Kuidas selle äratundmiseni jõuda, seda ma selgitada ei oska. Päris palju on ka neid, kes astuvad meditsiinivaldkonda sisse, õpivad aasta ja saavad aru, et see ei ole neile. Muud moodi ei teagi, kui ei proovi. Enamik neist, kes aastaid teavad, et tahavad meditsiini õppima minna, lähevad ikkagi pigem arsti erialadele. Õdedeks niimoodi ei unistata saada.

Meditsiinis on sul alati võimalus tööd leida, ükskõik kuhu sa oma riigis ka lähed. Kui õpid arstiks, tuleb lõpuks ikkagi kitsam eriala valida. Eestis õdede puhul nii ei ole. Kui üks valdkond end ammendab, on võimalik minna teise osakonda või kasvõi ilukliinikusse. Variante on palju.

Kuidas sa veedad oma vaba aega ja välja puhkad?

Ega ma väga ei puhka. Juba kooli kõrvalt käisin kaks korda nädalas rahvatantsus ja teen kooriproovides. Kui ma puhkan, siis läheme perega loodusesse, sõidame maale, võtame midagi toredat ette ja veedame aktiivselt puhkust. Ma ei ole see inimene, kes pärast valvet tuleb koju magama. Alati on midagi teha ja toimetada. Teen ühe hooga kõik vajalikud asjad ära. Magan tunnikese, toon lapse lasteaiast ja lähen õhtul pigem koos lapsega varem magama.