Parkinsoni tõbi vajab lisaks ravimitele ka igapäevast tuge ja liikumist

Samarüütli sõnul on Parkinsoni tõbi krooniline neuroloogiline haigus, mille korral kahjustuvad ajus eeskätt dopamiini tootvad närvirakud. Maailmas elab selle haigusega ligikaudu 10 miljonit inimest, Eestis umbes 3000. Enamasti diagnoositakse haigus pärast 60. eluaastat, kuid 5–10 protsendil juhtudest algab see enne 50. eluaastat.

Haigus kujuneb välja hiilivalt ning esimesed sümptomid ei pruugi olla kohe äratuntavad. „Kõige tuntumad sümptomid on liigutuste aeglustumine, lihasjäikus, värin ja tasakaaluhäired, kuid väga olulised on ka sümptomid, mis kohe välja ei paista – väsimus, ärevus, meeleolu langus, lõhnataju halvenemine, vaiksem hääl, kõhukinnisus ja unehäired,“ ütles Samarüütel.

Tema sõnul ei piisa Parkinsoni tõve puhul ainult ravimitest. Sama oluline on igapäevane liikumine, regulaarne toitumine, hea uni ning lähedaste ja eri spetsialistide tugi. „Parkinsoni tõve puhul on liikumine sisuliselt üks osa ravist. Füsioteraapia, kõndimine, tasakaalu- ja jõuharjutused, venitused või tantsimine aitavad säilitada liikuvust, tasakaalu ja enesekindlust,“ märkis ta.

Samarüütel lisas, et haigus mõjutab inimest tervikuna ja seepärast tuleb tähele panna ka meeleolu, kukkumisriski, ravimite regulaarset võtmist, kehakaalu muutusi, seedetegevust ja une kvaliteeti. Lähedaste roll on seejuures suur, sest inimene võib haiguse tõttu muutuda aeglasemaks, väsinumaks või vaiksemaks, ilma et ta sooviks ühiskondlikust elust kõrvale jääda.

Kuigi praegu ei ole Parkinsoni tõbi välja ravitav ning selle kulgu pidurdavat ravi veel ei ole, uuritakse Samarüütli sõnul haigust maailmas väga aktiivselt. Lootust annavad biomarkerite uuringud ja raviarendused, mille eesmärk on tulevikus haigust varem avastada ning mõjutada lisaks sümptomitele ka haiguse kulgu.

Foto: Inga Samarüütel